Ühe raamatuga võtta kokku kogu nõukogude aeg Peipsiveere näitel, see on võimas, see on ehe. Vahepeal nutsin lugedes, Aitel kõrvalt, et mis on; mina, et kurb on raamatus; tema, et miks sa siis loed; mina: noh ei saa teistmoodi, nii hea raamat on.
Raamat annab suurepärase sissevaate nõukogude aja mõtetusse, aga paneb küsima ka meie tänase "asjademaailma" jumalate kohta. Vanausulised, kelle jaoks usk oli A ja O ja järeltulevad põlved, kes sellest enam suurt ei hooli. 50 aastat ja muutub kõik.
Lahe oli kogeda ka, et kuigi tänasel päeval on erinevat kirjandust tonnide viisi, siis ikka satud rääkima sõpradega, kes on lugenud samu asju. Mari-Liis vaeseke pidi end küll tagasi hoidma, et mitte mulle kõike ära rääkida.
Lõpp läks minu jaoks veidi üle piiri, aga noh võib-olla see ongi kõige õigem näide sellest, kuhu kogu tolleaegse ühiskonn hullus välja võib viia, mine sa tea.
Linnart Mäll tegelasena oli ka muidugi sümpaatne lahendus ;)
No comments:
Post a Comment