Brian Wansink, Ph.D "Arutu söömine. Miks me sööme rohkem kui me arvame"

Ja ma tean, et kui sellel blogijal mõni lugeja oleks, siis ta pööritaks silmi natuke, et miks ma seda loen (mõni mu sõber tegi nii, seda raamatut minu laual nähes), aga see oli täiega tore raamat kahel peamisel põhjusel:
- tohutult eluterve lähenemine söömisele ja
- väga mõnusalt kirjutatud.

Lisaboonus oli toetumine erinevatele läbiviidud eksperimentidele nt lõputu tomatisupp või halvaksläinud pop corn.

Lugema hakkasin seda tänu sõbra ägedale kirjeldusele + toiduteema on alati põnev + äkki on mõni nipp, kuidas mu lapsed paremini sööma saada. Viimast ma liiga palju ei saanud, küll sain aga väga hea kinnituse omaenda tõekspidamistele

Need on asjad, millest tuleb hoiduda. Päriselt!

Ja lõpu veel üks humoorikas pilt dieedindusest :)

Afanasjev "Serafima ja Bogdan"

Olen ammu mõelnud, et peaks rohkem Afanasjevisse süvenema ja kuna ootamatult mitu inimest ühte raamatut soovitas, siis võtsin ette ja ei pidanud pettuma.

Ühe raamatuga võtta kokku kogu nõukogude aeg Peipsiveere näitel, see on võimas, see on ehe. Vahepeal nutsin lugedes, Aitel kõrvalt, et mis on; mina, et kurb on raamatus; tema, et miks sa siis loed; mina: noh ei saa teistmoodi, nii hea raamat on.

Raamat annab suurepärase sissevaate nõukogude aja mõtetusse, aga paneb küsima ka meie tänase "asjademaailma" jumalate kohta. Vanausulised, kelle jaoks usk oli A ja O ja järeltulevad põlved, kes sellest enam suurt ei hooli. 50 aastat ja muutub kõik.

Lahe oli kogeda ka, et kuigi tänasel päeval on erinevat kirjandust tonnide viisi, siis ikka satud rääkima sõpradega, kes on lugenud samu asju. Mari-Liis vaeseke pidi end küll tagasi hoidma, et mitte mulle kõike ära rääkida.

Lõpp läks minu jaoks veidi üle piiri, aga noh võib-olla see ongi kõige õigem näide sellest, kuhu kogu tolleaegse ühiskonn hullus välja võib viia, mine sa tea.

Linnart Mäll tegelasena oli ka muidugi sümpaatne lahendus ;)

G. Cogman "Nähtamatu raamatukogu"

Tükk aega ma mõtlesin, et kas see raamat on halb või väga halb, aga noh ikka lugesin edasi. Miski hoidis mind seda mittepoolelijätma (ja see ei olnud tubli tüdruku sündroom - raamatute osas, mis mulle ei meeldi ja mida ma ei vaja, olen ma selle ületanud).

Pidevalt mõtlesin, et mis raamatuid autor küll jäljendab - kas Sõrmuste isandat või HPd või Pratchetit. See polnud neist ükski - polnud NII ulmeline, kui SI, polnud nii sidus (ja puudusid lapskangelased) kui HP ning puudus huumor, mis iseloomustab Prachetit. Ning lootsin, et tegu on autori esikromaaniga, et siis anname traagelniidid andeks.

Ja kui siis lõpuks lugesin, et tegu on Tolkieni ja Sherlock Holmesi fänni esikraamatuga, siis kõlas kõik kokku. PS! Raamat läheb teises pooles paremaks, see on ka kindlasti miski, mis mind hoidis lugemas.

Hmm huvitav, miks mind ulmekad on hakanud tõmbama...

Järgmiseks siis Afanasjevi juurde. Aitäh, Amicitia (Anne ja Kristina), soovitamast.